Mees ütles kord: „Ma armastan sind!” Kuni ta pole vastupidist tõestanud, ei olekski nagu rohkem sõnu vaja. Aga kui mees vaikib alati, kõikjal ja igas olukorras, siis hakkame meie, naised, endas, temas ja tulevikus kahtlema.
Nii on öelnud prantsuse psühholoog Jeanne Dubois, kelle mõtisklused on allpool ära toodud.
Mehed on hoopis teistsugused kui meie.
Nad avavad vaevata konservikarpe, vahetavad pirne ja löövad naelu seina. Kõigi nende väärtuste juures on neil paraku üks puudujääk – atrofeerunud häälepaelad. Võiks arvata, et aadama õuna ja helide tekitamise võime vahel on otsene seos. Kas oled näinud meest, kes telefoniga rääkides kaks tundi sõbranna kõrvarõngaid arvustaks?
Vestluses oleme meie professionaalid, nemad aga asjaarmastajad. Probleem on aga selles, et me peame koos elama. Esialgu võime end lohutada sellega, et „vaikimine on nõusolek”, aga väga ruttu saabub hetk, kui tahaksime teada, millest ta mõtleb.
Me peame seda ju kogu aja ainult aimama. Vaikijaga koos elamine tähendab pidevat kahtlemist. Mida me peaksime siis arvama?
Ta ootab oma tundi.
See mees joobus meie sõnadest, me naersime koos anekdootide üle ja lõime tulevikuplaane. Kui nüüd meenutada, siis rääkisite ju peamiselt teie ja mõtlesite: „Kui ta lõpuks suu avab, ütleb ta midagi ebatavalist.” Mida räägib ta nüüd, kümme aastat hiljem? „Täna on külm. Palun ulata soola. Lapsed on väljakannatamatud.”
Ta on arg.
Et end vastupidises veenda, meenutage, kuidas ta teid külalistetoa lauale pikale pani või kui otsustavalt suudab ta öelda „ei” ülemusele.
Ta on lihtsalt rumal.
Mitte iial! Kas te elaksite siis idioodiga?
Ta irvitab teie üle?
Kui te seda mehelt küsite, küsib ta vastu: „Kust sa selle võtad?” See teeb teid relvituks, kuid ei veena.
Ta kannab vimma.
Ka see on võimalik. Kuigi teie mees pole olnud eriline lobiseja, võib tema vaikimine süveneda, kui tal on teile midagi ette heita. Kui ta enam vaikida ei suuda, kuulete ettekannet teemal: „Koduloomade käitumise eripära linnatingimustes.” Sellest võite järeldada, et olete unustanud kassi kastis liiva vahetada. Muul ajal ei pigista te talt sõnagi välja.
Ta ei armasta mind enam.
Võib arvata, et ta püüab teid pikkamööda ette valmistada teadmiseks, et teie ema on autokatastroofis hukkunud, ent tegelik põhjus on muidugi proosalisem. Kõik mehed vaikivad, kui neil on halb olla.
Raskeid otsuseid langetavad nad sageli üksi. Kui me meest armastame, peame tema raskused ise ära arvama. Kui küsime, kas midagi on korrast ära, siis ta hoiab vastamisest kõrvale.
Ta teab, et mõistan teda sõnadeta.
Tegelikult me kohaneme ja õpime lõpuks meeste käitumise väliseid tundemärke dešifreerima. See võib viia väga peene intiimharmooniani: partner näeb, et teine armastab teda – ta tunneb seda pilgust või sellest, kuidas teine teda embab.
Mehed, kes peavad tööl terve päeva rääkima, tahavad sageli koju tulles vaid üht: vaikust. Nad on õnnelikud, kui võivad seda kellegagi jagada.
Kuid pikapeale võite lobamokkade seltskonnast hoopis võõrduda ning leida, et mehe vaikimine meeldib teile. Kogu aja justkui kaugel olles jääb ta teie silmis huvitavaks.
„See juuksevärv, mis sul enne oli, sobis sulle paremini.”
„Ära ainult seda seelikut selga pane!”
„Külmutuskapp on tühjavõitu.”
„Su poeg on halvasti kasvatatud.”
„Minu arvates oled sa juurde võtnud….”
Kas tasub mehel kõige selle ütlemiseks suud avada?
Allikas: „Miks mehed vaikivad?”, Kirjastus Sünnimaa, 1999
pilt: pixabay.com
