Suhkrut on mitut sorti. Kõigi liikide kohta kehtib aga soovitus – parem süüa ikkagi vähem magusat, kui otsida “imesuhkrut”, mida võiks süüa piiramatul hulgal.
Mis on suhkur?
Suhkrut toodetakse suhkruroo või -peedi peenestatud osadest suhkrut välja pestes. Saadud lahus kuumutatakse küllastumiseni, puhastatakse ja kristalliseeritakse – nii saadakse toorsuhkur, mis on mõrkja maitsega.
See lahustatakse, allutatakse täiendavale puhastamisele ja kristalliseerimisele ning pärast keeruka tehnoloogilise liini läbimist saadakse umbes 85% valget suhkrut ja 15% veel lõpuni puhastamata saadust ehk pruunsuhkrut, mis saadetakse uuesti rafineerimisele.
Sarnaselt toorsuhkrule koosneb pruunsuhkurgi sahharoosikristallidest, mida katab siirupikile. Osa teadlasi on pruunsuhkrust leidnud inimesele kasulikke aineid.
Suhkrurooistanduste töölised söövad päevade kaupa suhkruroo osi – kuid neil pole ei kaariest ega parodontiiti. Rafineeritud suhkrust võib aga tekkida sõltuvus – “sugarholism”. Pruunil suhkrul on karamellist tingitud mõrkjas maitse, mistõttu see on veidi vähem magus kui valge suhkur.
Tükisuhkrut on saadaval pehmet ja kõva, suurt ja väikest, valget ja pruuni. Peenestatud suhkur sulab rutem, aga tükk on atraktiivsem. Loomulikult lisab rafineerimine keemiat ja seega võiks eelistada pruuni, kuid sellel on maitsenüanss juures.
Kohvi ja teed võiks juua hoopis suhkruta või kasutada mett.
Milline suhkur on tervislik?
Ei saa üheselt väita, et üks suhkur on teisest kasulikum. Energiat annavad nii pruun kui ka valge suhkur praktiliselt sama palju. Pruunis suhkrus on küll veidi enam mineraalaineid-vitamiine, aga ikkagi on neid suhteliselt minimaalselt.
Suhkru peamine “kahju” seisneb selles, et see annab ainult energiat, kuid ei sisalda vajalikke toitaineid. Kui inimene saab palju n-ö tühje kilokaloreid, on tal raskusi päevase soovitatava vitamiini- ja mineraalainekoguse kättesaamisega.
Eriti puudutab see lapsi, kes ei tohiks tühje kilokaloreid üldse saada.
Lisaks suhkrule ehk sahharoosile on müügil ka sünteesi teel valmistatud fruktoos ehk puuviljasuhkur, mis on tavalisest suhkrust magusam, aga imendub aeglaselt.
Fruktoosi kõrval on hästivarustatud poodides müügil ka viinamarjasuhkur, mis on esimesest tunduvalt odavam. Viinamarjasuhkur on glükoos, mis on fruktoosist natukene vähem magus, kuid imendub inimorganismis väga ruttu.
Seda kasutatakse tilgutites elujõu sissetilgutamiseks, samuti kiire energia taastajana sportlaste taastus- ja energiajookides.
Poodides on saadaval ka mitmesuguseid suhkrusiirupeid. “Siirupid on suhkrulahused. Eelistada tuleks neid, kuhu pole lisatud lõhna- ja värvaineid. Üks selline on näiteks melassisuhkur, mis on väga tume suhkrupeedi toorsiirup ja sobib küpsetistesse ja kompottidesse, aga paar teelusikatäit võib lisada ka marinaadile või lihatoidule,” soovitab kulinaariaõpetaja.
Kui palju võib suhkrut süüa?
Uute Eesti toitumissoovituste järgi on normaalne tarbida suhkrut, maiustusi ja karastusjooke maksimaalselt kaks kuni neli portsjonit päevas.
Üks portsjon kujutab endast kas kaks teelusikatäit mett, suhkrut või moosi või 10–15 grammi küpsist või kümme grammi šokolaadi. Kes paneb hommikul ja õhtul tee sisse kaks teelusikatäit suhkrut ja sööb kaks-kolm küpsist, ei tohiks sel päeval tegelikult rohkem magusat süüa.
Tihti kiputakse unustama, et suhkrut leidub väga paljudes toitudes, näiteks saiakestes, magustoitudes jm roogades.
allikas: www.terviseinfo.ee
pilt: pixabay.com
