Kurtisaanid, kokotid, ülalpeetavad – nii kaua, kui maailmas on olemas mehed, ei jää need naised tööta. Vähemalt pole siiamaani sellest reeglist erandeid olnud.
Ühe versiooni järgi tuleb sõna „prostituut“ ladinakeelsest tegusõnast prostituere, mis tähendab otsetõlkes „näitama ennast või kedagi teist tänaval“. Kreekas kutsuti selliseid naisi „solgikraavi vuhvadeks“ ja Roomas „emahuntideks“.
Pole ilmselt võimalik nimetada ühtegi maailmariiki, kus poleks olemas armastuseturgu ühel või teisel kujul. Selle äri reeglid ja ilme on paljuski sõltunud konkreetse riigi majanduslikest ja kultuursetest iseärasustest.
Vanal ajal oli seksimüügi rituaal tihedalt seotud müstika ja religiooniga. Hammurapi impeeriumis oli lausa selline huvitav seadus, et iga(!) noor naine pidi korra elus anduma raha eest mehele ning annetama saadud raha templile. Niinimetatud templiprostitutsioon oli levinud ka Egiptuses, Pärsias ja Assüürias.
Suguakt preestrinnaga pidi tagama jumalate heatahtlikkuse ja hea viljasaagi.
Antiikmaailm: Kreeka ja Rooma
Ateenas oli mitu liiki naisi:
– Heterod naudingu jaoks(nendega suhtlemist peeti ka ajutreeninguks)
– Konkubiinid(orjatarid) igapäevase füüsilise naudingu jaoks
– Abikaasad laste sünnitamise ja majapidamise jaoks
Lisaks oli alates 6. sajandist e.m.a levinud eriline prostitutsiooniliik: nn „flööditüdruku“ põhikohustuseks oli külaliste meelelahutus – nii vaimne kui ka füüsiline. Üsna kiiresti sai flööditüdruk odava prostituudi sünonüümiks, sest naudingu eest tuli maksta 2 drahmi(sõudja päevapalk).
Kuid taoline põlastav suhtumine ei laienenud heterodele, kellel olid rikkad ja tuntud kliendid. Kõige kuulsam neist naistest on Aspasia, alguses Periklese – Ateena valitseja – armuke ja siis ka naine. Heterod olid haritud ja targad. Nendega suhtlemist peeti luksuseks, mida igaüks ei võinud endale lubada.
Prostituudid kandsid üsnagi väljakutsuvaid riideid: sügavad dekolteed ja silmapaistvad värvid olid tavalised. Nad kasutasid ohtralt meiki ja parfüümi. Moes olid blondiinid, nii et paljud naised kandsid parukaid või blondeerisid juukseid.
Kreekas tervitati armastuse preestrinnade külastamist noormeeste poolt – seda peeti tervisele kasulikuks. Kuid keskealiste meeste seas ei peetud seda heaks märgiks.
Umbes 40. aastast pKr on teada ka eriline maks – unus concuubitus (ühe suguakti maksumus), mida kõik prostituudid pidid riigile maksma.
Keskaeg
Keskajal suhtuti prostitutsiooni kahtepidi: ühelt poolt peeti seksi patuks ja arvati, et abikaasad võivad seksida üksnes laste sünnitamiseks, kuid teiselt poolt polnud ta seadustega keelatud. Veelgi enam: 12.-13.sajandil hakkasid tekkima riiklikud bordellid. Nendele oli seatud üksainuke piirang: pühapäeviti ja kirikupühadel pidid nad olema suletud.
Keskaegsed prostituudid pidid alates 13. sajandist kandma erilist märki või riideeset, et keegi ei ajaks neid korraliku naisega segamini. Nendeks olid näiteks eriline mantel, kollane sall, kollased triibud kingadel või punane müts.
15. sajandil hakati prostitutsiooni suhtuma palju karmimalt. Selleks oli ka palju põhjusi: reformatsioon, inkvisitsioon ja süüfilise levik. Oma keha müüvaid naisi hakati kutsuma „saatana väravateks“.
Bordellid töötasid oma reeglite järgi – keelatud oli seks noorematega kui 16 aastat, anaal- ja suuseks. Lubatud oli ainult misjonäripoos.
Renessanss
Poolilmadaamid elasid luksuses ja armastuses.
Kui tavalise naise suurimaks unistuseks oli abielu, siis said kurtisaanid nautida iseseisvust ning neil oli stabiilsed sissetulekud. Kurtisaanid olid haritud ning laia silmaringiga naised, kes erinesid soodsas valguses tavalistest õrnema sugupoole esindajatest.
Kurtisaanide iluprogramm oli üsnagi tihe: nad eemaldasid hambakattu salvrätikuga enne voodist tõusmist, seejärel loputasid hoolikalt suud, pesid nägu erinevate tõmmistega, teenindajad tegid neile maniküüri ja pediküüri.
Blondiinid olid ka renessanssiajastul moes, nii et kurtisaanid pidid kulutama üsna palju aega, et kanda juustele erilist valgendavat segu. Eksisteeris seadus, et kurtisaan ei tohi kanda kalleid kleite ja ehteid, kuid seda järgisid vähesed.
15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses anti paljudes Veneetsia linnaosades välja seadus, et prostituudid peavad istuma palja rinnaga akna vastas, et aeglustada „homoseksuaalsuse epideemia“ levikut.
Industrialiseerimine
18.-19.sajandil toimus kiire linnastumine ning seetõttu kasvas ka prostitutsiooni populaarsus. Näiteks elas 1839. aastal Londonis 800 tuhat elanikku, kellest 80 tuhat olid prostituudid.
Kuid vaesed prostituudid aitasid kaasa suguhaiguste ja kuritegevuse levikule, mis viis prostitutsiooni keelustamiseni. Kogu Euroopas võeti vastu hulk prostitutsiooni keelavaid seadusi.
Need, kes ei loobunud sellest ametist, pidin käima 2 korda nädalas arsti ülevaatusel. Politsei hakkas jälgima, et prostituudid otsiks endale kliente vaid selleks ettenähtud kohtades ning karistas rangelt mittekuuletumise eest.
Prostitutsioon 20. sajandil on omaette teema.
Riik võib selle vastu küll võidelda, kuid olukorda muuta ei suudaks. Seepärast on paljudes riikides hakatud prostitutsiooni legaliseerima.
Tuntud näide on Hollandi 2000. aastal tehtud samm, kus tehti prostitutsioon täiesti ametlikuks. Ilmselt lähtuti põhimõttest, et seda, mida ei saa hävitada, peaks vähemalt kontrolli all hoidma.
Ametlikult registreeritud Madalmaade prostituutidel on olemas kõik sotsiaalsed õigused. Seksitööstuse tulu moodustab 5 % rahvatulust. Prostitutsioon on legaliseeritud ka Türgis ja 2002. aastast ka Saksamaal(ainult EL-i kodanikele). Palju lojaalsemaks on muutunud Šveitsi, Itaalia, Ungari ja Austraalia seadused.
Pilt: Jean-Léon Gérôme’i maal
