Elus leiavad mõnikord aset hämmastavad ja müstilised kokkusattumused, mis panevad isegi skeptikud kahtlema saatuse olemasolus. Kas tegemist on juhuslikkuse või seaduspärasusega?
Räägime saladuslikest kokkusattumustest, mida on pea võimatu seletada.
Eneseusk
Kuulsat arheoloogi, Trooja varemete leidjat, sakslast Heinrich Schliemannit huvitasid vanakreeka müüdid juba lapsepõlves. Eriti meeldisid poisile Homerose kangelased – Paris ja Helena, Hektor ja Achilleus, võimas Trooja linn, mis võideti kavalusega.
Ükskord kinkis isa pojale jõuludeks raamatu, kus oli iidse leekides linna pilt. Poiss vaatas pilti ja küsis isalt: „Kas Trooja nägigi selline välja? Ja kõik see on nüüd hävitatud ning jäljetult kadunud?“. 10-aastane Heinrich lubas tookord isale, et saab arheoloogiks ning leiab üles Trooja linna varemed.
Schliemann täitis oma isale antud lubaduse 46-aastaselt. See on hea näide sellest, et tuleb uskuda ka võimatutesse asjadesse, sest unistused võivad saada tegelikkuseks.
Saatuslik komeet
Ameerika kirjanik Mark Twain kuulus samuti nende inimeste sekka, kes saatust usuvad.
Ta sündis 1835. aastal, tol ajaloolisel päeval, mil Maast möödus lähedalt Halley komeet. 1909. aastal ennustas kirjanik oma surma, väites: „Tulin siia ilma koos Halley komeediga ning järgmisel aastal lahkun koos temaga.“ Mingi salajase juhuse tõttu surigi Twain 1910. aastal – päev pärast seda, kui Maal võis järjekordselt Halley komeeti näha.
Tõsi küll, Halley komeet pöördub tagasi iga 75 aasta tagant – võib-olla tundis kirjanik lihtsalt surma peatset saabumist ning otsustas siduda seda oma sünnikuupäeva tähistava sündmusega.
Lapsepõlveraamat
1920. aastal käis ameerika naiskirjanik Anne Parrish Pariisis.
Jalutades abikaasaga linnatänavatel, nägi naine tavalist raamatupoodi. Kõigi raamatute hulgast leidis kirjanik oma lemmiklasteraamatu „The Tale of Jack Frost“. Ameeriklanna ostis selle suure rõõmuga ning andis abikaasa kätte, rääkides samal ajal sellest, et tal oli lapsepõlves samasugune raamat, mis oli kahjuks ära kadunud.
Mees tegi raamatu lahti ning avastas tiitellehel oma naise nime: „Anne Parrish, 209N, Webber Street, Colorado Springs“. Jah, see oli seesama raamat, mis kunagi kuulus väikesele Anne’le. Kui suur on tõenäosus leida kunagi kaotatud raamat teises riigis üles?
Nimekaimud
1920. aastal juhtus Inglismaal hämmastav kokkusattumus, mis õnneks ei toonud endaga midagi halba kaasa. Kolm teineteisele tundmatut meest tulid rongijaama ning läksid oma piletil ära toodud kupeesse.
Hilisemal tutvumisel tuli välja huvitav kokkusattumus: ühel mehel oli perekonnanimeks Bingham, teisel Powell ja kolmandal Bingham-Powell. Sugulussidemeid nende vahel mõistagi polnud.
Tuba kahe George’i jaoks
1950-ndate lõpus pidi ameeriklane George Brison minema ärireisile Kentucky osariiki. Ööbimiseks valis mees Browni hotelli. Täitnud ära kõik vajalikud paberid, sai uus elanik toa nr 307.
Seejärel otsustas ta igaks juhuks vastuvõtulauas üle küsida, ega tema nimele kirju ei ole. Tõepoolest, ärimeest ootas üks kiri, mis oli adresseeritud George Brisonile, toanumber 307.
Kas tuleb välja, et tundmatu kirjasaatja teadis ette, mis hotellis Brison peatub ja mis tuba talle antakse…. Mõistatus lahenes kiirelt. Tuli välja, et kiri oli määratud toa nr 307 eelmisele üürnikule, ärimehe nimekaimule George Brisonile.
Sigaretikoni
1990. aastate alguses plahvatas Indias kaks rongi, mille tagajärjel sai surma 220 inimest. Plahvatuse põhjustas rongiaknast väljavisatud sigaretikoni, mis sattus kogemata gaasijuhtme lähedusse ning just sellesse kohta, kus toimus gaasileke.
Kõige kohutavam tundub olevat fakt, et plahvatanud rongidel olid samad numbrid.
Hirmuäratav maal
Prantsuse kunstnik René Charbonnat sai kuulsaks tänu oma maalile „Jeanne d’Arc tuleriidal“, mille tellis talt Roueni linnavalitsus.
Kunstnik palkas maali jaoks noore, kuulsa Jeanne d’Arciga sarnase tudengineiu. Maal valmis õigeaegselt. Järgmisel päeval pärast maali näitusele viimist, toimus ülikoolilaboratooriumis plahvatus, kus sai surma ka maali modell. Neiut tabas sama saatus mis Orleans’i neitsit.
See traagiline sündmus toimus 1992. aastal.
Auto kättemaks
Tuntud ameerika näitleja James Dean hukkus autoavariis 1955. aasta septembris. Vaatamata sellele kohutavale õnnetusele, jäi tema spordiauto peaaegu terveks. Varsti pärast mehe surma hakkasid toimuma seletamatud sündmused kõigiga, kes autoga kokku puutusid.
Pärast õnnetust viidi auto garaaži, kus automootor kukkus mehaaniku jalale. Tulemuseks kaks murtud jalga. Seejärel ostis mootori enda sõiduauto jaoks üks arst, kes sai õige pea võidusõidus surma.
James Deani auto parandati ära, aga remonditöökoda, kus tehti remonti, põles ära. Auto viidi ka Sacramento autonäitusele, kuid sealgi jätkas ta oma kättemaksu – kukkus poodiumilt möödaläinud noorukile.
Lõppude lõpuks lagunes auto 1959. aastal koost, hävitades seeläbi lõppude lõpuks ka iseenda.
Kimono-mõrtsukas
XVII juhtus Jaapanis hämmastav sündmus, kus pearolli mängis tavaline lastekimono.
Kõik kolm noort tütarlast, kes said kimono endale kingiks, surid ära enne, kui jõudsid kimono selga panna. Linnas hakkasid levima kuulujutud, et see riideese on pärit põrgust. 1657. aasta veebruaris otsustas üks preester peatada kurja ning põletada kimono ära.
Kuid enne kui ta jõudis kimono lõkke visata, tuli äkki tugev tuleiil ning tuli läks inimeste kontrolli alt välja. Preesteri julge ettevõtmise tulemused olid üsna traagilised: tulekahjus hävis kolm neljandikku Tokyost, 300 templit, 500 lossi, 9000 poodi ja 61 silda, surma sai 100 tuhat inimest.
Kellele ja mille eest maksis kimono kätte?
pilt: dreamstime.com
