Juba mitu aastat on Horvaatias avatud Murtud Südamete muuseum. Selles on eksponaatideks esemed, mis sümboliseerivad paaride jaoks möödunud armastust.
Mõned aastad tagasi otsustasid Olina ja Drazen lahku minna. Kui jõuti ühise vara jagamiseni, jäid abikaasad mõtlema, mida teha esemetega, millel pole erilist materiaalset väärtust, kuid mis omavad sümboolset tähendust mõlema jaoks: suveniirid, kingitused ja muu pudi-padi.
Naine ja mees said aru, et taolise probleemiga puutuvad kokku paljud inimesed, sest alati jäävad alles asjad, mis meenutavad ajahetki, kui endistel abikaasadel oli hea koos olla. Enamus tahaks neist esemetest lahti saada, kuid sentimentaalsus ei lase neid lihtsalt ära visata.
Seega otsustasid Olina ja Drazen avada muuseumi selliste esemete hoidmiseks ja eksponeerimiseks. Oma mõttest rääkisid nad tuttavatele ja sõpradele, kes andsid neile esemed, millest olid ammu tahtnud vabaneda.
Uudis erakordsest kollektsioonist levis kiiresti üle Horvaatia ning seejärel üle Euroopa. Paari aasta möödudes hakkas paar reisima oma kollektsiooniga mööda maailma.
Iga eksponaat on varustatud sildiga, millel on kirjas suhte ajalugu, kestus ning antud eseme tähendus. Muuseumis on näiteks olemas pruutkleit, mobiiltelefon, mängukaru ja isegi kirves. Pakume tutvuda kahe meie arvates kõige huvitavama eksponaadiga.
KIRVES, SAKSAMAA
Ta oli esimene naine, kellega hakkasin koos elama. Kui olime mõned kuud koos elanud, pidin ma minema USA-sse. Ta ei saanud minuga koos tulla. Jätsime lennujaamas hüvasti. Ta väitis, et ei saa ilma minuta hakkama nende kolme nädala jooksul.
Kui tulin tagasi, ta ütles: „Ma olen armunud. Ma tunnen seda naist vaid 4 päeva, kuid olen kindel, et tema saab anda mulle kõik selle, milleks sina võimeline pole.”
Minu banaalseks reaktsiooniks oli küsimus meie kooselu kohta. Kuid ta ei vastanud midagi ei siis ega järgmisel päeval. Mu kannatus sai otsa ning ma ütlesin, et ta läheks ära, mida ta tegigi. Tema mööbel jäi minu juurde, samas kui ta ise veetis kuskil aega oma uue sõbrannaga.
Ma olin maruvihane ning viskasin kirve kapi pihta, et ta saaks aru, kui kibe on kaotusetunne.
Kahe nädala jooksul raiusin iga päev mõne tüki tema mööbli küljest. See oli omanäoline eneseväljendusvahend. Kui ta kahe nädala möödudes oma mööbli järele tuli, oli sellest alles vaid puruhunnik. Ta korjas oma kraami kokku ning läks ära. Kirvest sai aga minu raviteraapia.
KLAASIST HOBUNE, SLOVEENIA
Üks kord koristasin magamistoas. Sahvris leidsin väikese karbi, milles oli minu kihlasõrmus ja see väike klaasist hobune. Ta oli valmistatud Veneetsias. Ma võtsin ta kätte.
Reisisime mehega Veneetsias. Oli päikesepaisteline päev, ma olin noor ja armunud ning unistasin suurest tulevikust. Läksime Café Gondoliere’i. Seal oli palju turiste, elatanud mees, kes luges ajalehte, ja hästi riietatud naine, kes sõi kooki. Me istusime ning nautisime ümbrust. Seejärel otsustasime minna Murano töökotta.
Mulle meeldis kunstnik, kes valmistas klaasist erinevaid skulptuure. Kui me lähemale tulime, hakkas ta tegema väikest hobust. Ma ütlesin: „Kui mul oleks selline hobune, oleksin väga õnnelik!”
Enne hotelli jõudmist suudles mees mind ning andis väikese paki, öeldes: „Kallis, ma armastan sind. Sa oled minu elu”. Toas tegin paki lahti ning avastasin selle armsa hobuse, millest olin unistanud.
Kakskümmend aastat hiljem läksime lahku. Armastus oli lihtsalt kadunud. Peitsin sõrmuse ja hobuse kappi. Endale aga ütlesin: „Ära nuta! Sul on veel terve elu ees.”
Muuseumi ametlik koduleht on www.brokenships.com
pildid: internet: pixabay.com
