Marleeni lugu
Mul on suur õnn olla mina ise.
Viis aastat tagasi nii ma ei mõelnud. Olin oma eluga rahulolematu ja üsna õnnetu, sest tundsin, et mulle tehakse liiga.
Olen olnud loomult heatahtlik ja näinud inimestes ennekõike head ja see mind kannatama panigi. Vahest kannatasin hambad ristis, aga kannatuse valmistajale, oma partnerile, ma ka halba ei soovinud.
See kõik oli aga väga vale, sest headus, mida soovisin, ei jõudnud partnerile kohale. Ta ei soovinud seda ja ei lasknud seda endale ligi. Aga iga kannatus kord katkeb ja nii katkes ka minul.
Ei, ma ei katkestanud suhet, kõrgem jõud sekkus ja see inimene lahkus meie hulgast.
Täna olen ma õnnelik. Olen mina isa. Selline nagu ma siia maailma sündisin. Selles tundes peitubki minu õnn ja see kaalub üle igasuguse rikkuse, au ja positsiooni.
Kõik algas aastal 1998. ma olin siis veidi üle 20 aasta vana. Tutvusin endast 18. aastat vanema mehega, kellesse armusin. Mulle meeldis tema enesekindlus ja huumorimeel.
Ta pakkus kindlustunnet, mida ma tol hetkel väga vajasin. Selle mehe suhted oma abikaasaga olid juba enne meie tutvust väga halvad, neil oli plaan lahutada ja ju siis seetõttu vaatas tema pilk minu poole. Mõne aja pärast vahetasin oma kodulinna ja kolisin temaga kokku, kuid see oli läbikaalumata otsus.
Meie ühise elu eelduseks oli ebavõrdsus nii ealiselt kui majanduslikult. Mul ei olnud tema silmis respekti, olin kui lihtsalt noor naine.
Kui ma ametialaselt hakkasin karjääri tegema, oli ta selle üle väga uhke oma sõprade ees. Sageli ta uhkustas minuga. Naljakas, külas uhkustas, kodus alandas.
Nii möödusid aastad ja mina elasin läbi väga erinevaid tundeid. Alguses tundus see kõik nagu koomiline, imelik, siis soovisin ja lootsin oma headusega tema karjumisi ja alandamisi tasakaalustada kuni tuli peale masendus ja soov hõigata kogu maailmale, kui vales keskkonnas ma olen.
Ujun kui räim jõevees, kaugele see merekala jõevees ei uju, kuid läks vastupidi, haigus võttis tema. Kui tema lahkumise päev kätte jõudis, olin täiega kokku kukkunud, sest ma soovisin talle seda, mida ta ise kõige rohkem tahtis – elu.
Mulle jäi sellest elust järgi hulk kadedaid ja õelaid pilke, kuid ka võimalus oma elu muuta. Seda ma tegin. Esmalt prakeerisin oma tutvusringkonnast välja kõik inimesed, kellega ma suhelda ei soovinud.
Teiselt leidsin omale töö, mille tegemisest olin unistanud. Sattusin esimest korda mulle sobivate inimeste keskele ja kui õnnelik ma seal olin. See oli võimas tunne.
Kolmandaks kujundasin ma oma elupaiga väheke mugavamaks ja hubasemaks ja seejärel soetasin asju, mis mind panid paremini tunda. Selle käigus vahetasin oma garderoobi välja. Neljandaks otsisin võimalusi, kuidas teisi aidata ja öelda neile hetkel, mil nad seda vajavad head.
Kogu see aeg lugesin meelepärast kirjandust ja korrastasin omi mõtteid.
Täna suudan ma olla mina ise ja olen selle üle väga õnnelik.
Siit maalt saab edasi minna oma unistuste täitumiseni. Soovin sullegi oma tee leidmist ja kui soovid, kirjuta oma lugu, kuidas sina oma õnnetunde leidsid.
Võid kirjutada nii pseudonimega kui oma nimega. Aadress onnelikud@gmail.com
Autor: Marleen
pilt: pixabay.com
