Kaaries on laialt levinud probleem, millega on „tuttavad“ umbes 90-95 % maailma elanikest. Ilmselt just sellise „populaarsuse“ tõttu on kaariesest teada hulk tõdesid, millest paljud on kahjuks üksnes müüdid.

pilt: freedigitalphotos.net  

Esimene müüt: kaariese sümptomeid on lihtne märgata

Kahjuks pole see nii. Esimesi haigusnähte võib tähele panna üksnes arst. Kaariese arengus on mitu staadiumit, kusjuures valu tekkimine on kaariese üks viimaseid arenguetappe.

Miks tekib hambakaaries?(allikas: www.ut.ee)

Hambakaaries on hamba kõvakudede, emaili, hambaluu ja juuretsemendi kroonilise kuluga haigus: demineralisatsiooni tagajärjel tekib hambasse defekt. Protsess on pöördumatu, hambakude iseenesest ei tervistu. Karioosse protsessi alg- ehk laigustaadiumis on võimalik küll veel kaariese kulgu pidurdada ja emaili remineraliseerida ehk tugevdada, vältimaks defekti väljakujunemist. 

Kaariese peamisteks põhjusteks on süsivesikutest ja magusainetest üleküllastatud toit ja selle pikaajaline kontakt hambapinnaga. Samuti suuõõne mikroobid, peamiselt streptokokid ja piimhappekepikesed ehk laktobatsillid.

Kaariese teket ja katu ladestumist hambaemaili pinnale mõjutavad sülje ja katu koostis. Süljes on mineraalid (kaltsium-, fosfaat- ja fluoriidioonid) ning hulk mikroelemente, orgaanilisi happeid, mono- ja disahhariide. Süljel on tugev neutraliseerimisvõime, mistõttu 1 - 1,5 tundi pärast happelise toidu söömist taastub sülje pH neutraalpiiri (6,8 - 7,2) läheduses. Kui hambakatus suureneb happelisus ning pH happelisus langeb alla 5,5, võib katuga kontaktis olevas hambaemailis alata demineralisatsiooniprotsess. Emailipinnalt hakkavad eralduma kaltsiumi-, fosfaat- ja hüdroksiidioonid. Hambale tekib kriitjasvalge laik, kuid alguses on emailipind veel terve. Neutraalse keskkonna taastumisel (pH 6,0 ja rohkem) algab remineralisatsiooniprotsess, mille käigus 2-3 tunni jooksul kaltsiumi-, fosfaadi ja hüdroksiidioonid pöörduvad taas hambaemaili ja tugevdavad seda. 

Olulised on hambaemaili struktuuri individuaalsed iseärasused, mis kujunevad hammaste arengu perioodil. Kui ebatäiuslikule struktuurile lisanduvad sülje happelisus, mikroorganismid ja vale toitumine, kujuneb karioosne protsess kiiremini. On vaja jälgida hambaemaili pinda kohe pärast hamba suhulõikumist, et näha võimalikku kalduvust kaariese tekkeks. 

Hambakaariese tekkel on oluline joogivee ja toidu fluorisisaldus ja sellest tulenevalt ka hambaemaili koostise siduvus fluoriga. Lapse hambaemail koosneb põhiliselt hüdroksüülapatiidist, vanemas eas fluorapatiidist. Joogivee optimaalse fluorisisalduse puhul (1,0 - 1,2mgF/l) areneb tugev ning mikroobide ja süsivesikute paiksele toimele vastupidav hambaemail.

Järeldus: Külastage regulaarselt hambaarsti, kes suudab avastada hambakaariest juba selle tekke perioodil ning selle arenemist ennetada.

Teine müüt: ravitud hambas kaaries teist korda ei arene

Tegemist on vale väitega. Kaaries võib areneda nii teist kui kümnendat korda, kui te ei muuda oma suuhügieeni- ning toitumisharjumusi.

Enamasti on kaariese teistkordne teke seotud kas ebakvaliteetse hambaravi või ebapiisava suuhügieeniga. Üheks põhjuseks võib olla ka teiste karioossete hammaste olemasolu, kust kaaries kandub vastravitud hambale.

Järeldus: Jälgige suuhügieeni põhimõtteid ning hambaarsti soovitusi. Enamasti pole arst siiski kaariese tekkes süüdi, küll aga patsient ise.

Kolmas müüt: Kaaries tekib magusast

Lapsepõlves on paljud meist kuulnud: „Ära söö nii palju magusat, muidu hakkavad hambad valutama!“ Kas see on tõesti nii?

Maiustused koosnevad süsivesikutest, mis on tõepoolest kaariese arengu lahutamatu osa. Samas on süsivesikuid kahte tüüpi: lihtsad ja keerulised.

Organismi poolt kergesti omastatavad on lihtsad süsivesikud(monosahhariidid): glükoos ja fruktoos, mis sisaldavad peaaegu kõigis toitudes, disahhariid sahharoos(puu- ja köögiviljad, kommid, šokolaad, kondiitritooted) ning piimatoodetes leiduv laktoos. Nende töötlemiseks ei ole vaja palju ensüüme, seepärast ei jää need kauaks suuõõnde.

Hoopis teine lugu on polüsahhariididega, mida seeditakse kauem. Siia kuuluvad tärklis(sai ja leib), glükogeen(liha) ja tselluloos(köögiviljad). Enamasti pole nendel toodetel magusat maitset, kuid need põhjustavad suurema tõenäosusega kaariest. Seepärast soovitatakse pärast nende söömist suud loputada või hambaid pesta.

Järeldus: Karastusjoogid, kommid ja koogid ei too otse loomulikult suurtes kogustes midagi head. Kuid need ei ole ainukesed kaariese tekitajad. Tavaline võileib või saiake teevad rohkem kahju kui tükk šokolaadi. Kaariese vältimiseks tuleks pärast iga söögikorda kas hambaid pesta või suud loputada.

Neljas müüt: närimiskumm ennetab kaariese teket

Tänu reklaamidele teab iga laps, et kaariese vältimiseks tuleb närida nätsu. Tõsi küll, meile ei öelda, kui kaua ja millal tuleks nätsu närida. Samas on selleks eriline reegel: sööge närimiskummi pärast toidukorda 10-15 minutit.

Närimiskumm on otse loomulikult maitsev ning muudab hingeõhu värskeks, kuid selle peamine ülesanne seisneb selles, et eemaldada hammastelt toidujäägid koostoimes toodetava süljega. Reeglina ei kanna me kaasas hambaharja ja –pastat, seega on närimiskummi selline toime üsnagi õigustatud.

Kuid mis juhtub pikaajalise närimise korral? Suulihaste ülekoormuse tõttu hakkab kasvama sülje temperatuur ning muutub ka selle koostis. Sellisel juhul ei suuda sülg oma ülesannetega, toidujääkide eemaldamisega, toime tulla.

Veelgi kahjulikum on tühja kõhuga nätsu närimine. Aju saab valesid signaale, käskides maol maomahla tootma hakata. See võib põhjustada gastriiti, pankreatiiti ja teisi haigusi.

Järeldus: Jälgige 10-15 minuti reeglit.

Viies müüt: mida sagedamini pesta hambaid, seda parem

Hammaste pesemises on vaja nagu kõiges muus mõõdukus. Ärge pingutage üle!  Reeglina tuleb hambaid pesta 2-3 korda päevas.

Eriti hirmuäratav on inimeste püha usk valgendavatesse hambapastadesse. Pidage meeles, et valgendavat hambapastat tuleb kasutada 2-3 korda nädalas, mitte aga 2 korda päevas.

Järeldus: ärge kuritarvitage valgendavat hambapastat, peske hambaid 2-3 korda päevas.