Läksin kööki, et võtta järjekordne kook, kuid jäin mõttesse... MA JU EI TOHI MAGUSAT SÜÜA! Jälle liigsed kilogrammid, dieedid, stress... Aga ma ju tahan seda... Ning ma ikkagi võtsin selle koogi – enda lemmiku, õrna vahukoorega...
Nii algas iga minu päev – enda kiusamisega, sisemise võitlusega: kas süüa või mitte, kui kõht nõuab, kuid aju ütleb, et süüa ei tohi. Kuna tahtejõudu on mul vähe, siis enamasti võitiski kõht. Pärast oli piinlik, et olin nii nõrk ja ei suutnud loobuda paarist kommist või limonaadipudelist. Ma ei kandnud kunagi liibuvaid riideid ega pidanud ennast ilusaks.
Aeg-ajalt püüdsin ka dieeti pidada, mille pärast pidid lisaks minule kannatama ka sõbrad ja perekond, sest muutusin kergesti ärrituvaks ja agressiivseks. Lühikesele õnneajale kaotatud kilogrammide pärast järgnes uus võitlus, kus võitjaks jäi minu seedeelundkond, ning uued kilogrammid.
Kuid see tüütas mu ära ning ma sain aru, et tahan olla õnnelik. Mitte siis, kui kaotan need liigsed(ei ütle kui palju) kilogrammid, vaid kohe ja praegu oma kaalu ja välimusega, selline nagu ma olen. Ma riietusin lahti ja vaatasin peeglisse.
Kuid vaatepilt oli kohutav – kuidas võib sellist „ennast” armastada? Kogu see pekk ja voldid ja tselluliit... Samas kui ma ei hakka ise ennast armastama, kuidas saab keegi VÕÕRAS seda teha?
Kuid leiutasin mooduse, kuidas iseennast petta – ma kustutasin tuled ning panin põlema küünlad. Küünalde valguses muutus figuur ajule enam-vähem vastuvõetavaks – vähemalt ei tekkinud vastikustunnet. Kui aga järgmiseks korraks ostsin ilusa aluspesukomplekti, siis hakkasin endale lausa meeldima. Ainuke, mida kahetsen, on see, et mul ei olnud õrna karusnahka – siis meenutaksin šarpei-koera.
Muidugi mitte lamba- ega taksikoera, kuid need tõud mulle ei meeldigi. Kuid šarpei ja mops oma „voltidega” on minu arvates kõige armsamad. Ning igale koerale leidub omanik, seega kui ma olen nagu šarpei, siis kindlasti leidub ka „peremees”, kes hindab minus erakordsust.
Iga õhtu veetsin peegli ees – alguses küünalde ja siis juba öölambi valguses -, proovisin selga riideid, aluspesu või olin lihtsalt alasti. Minu jaoks ei olnud see „trenn” lihtne, pidin ennast sundima.
Nädala möödudes hakkasin muutuma:
* Esiteks, ma ei tahtnud enam kanda oma vanu riideid. Selgus, et mul on ilusad, suured rinnad ja isuäratav pepu. Niisiis ostsin sügava dekolteega pluuse ja liibuvaid seelikuid, mis rõhutaksid just neid kehaosi.
* Kõik mu tuttavad panid tähele, et mul on säravad silmad ning olen rõõmsameelsem ja õnnelikum kui kunagi enne. Nad arvasid, et olen armunud. Ma ju ei ütleks neile, et iseendasse – siis nimetatakse egoistiks. Seega ma vaikisin, mis muutis mind saladuslikumaks.
* Kolmas on kõige tähtsam: minule hakkasid pöörama tähelepanu mehed. Üks väga ilus töökaaslane – romaanist temaga ei julgenud ma varem unistadagi – hakkas minuga flirtima!
Ma ei piina ennast dieetidega ja igapäevaste mõtisklustega teemal „Kas süüa saiakest või mitte?”. LOOMULIKULT SÜÜA! Rõõmsalt, naeratusega, et alustada päeva hea tujuga. Mis aga puutub liigsetesse kilogrammidesse, siis jah nad saavad minu omaks, kuid nad on mulle armsad, pealegi on nad nii maitsvad...
allikas: internet
pilt: dreamstime.com
